Hain Rebas 3. nov. 1991.a.
ETTEPANEK – 1. TOIMKONNALE
Kui opereerida Eesti ajalooga Põhiseaduse preambulas, peaks see esiteks olema korrektne (siin puudub vihje NS-Saksa küllaltki toorele okupatsioonile 1941–44!) ja teiseks mitte rihitud mõne teise riigi vastu, olgu ta siis olnud ükskõik milline. Palun tähele panna, et Põhiseadus ei ole ajalooline teos. Seda kirjutavad ajaloolased. Selle eest on Põhiseadus m.s. ühe rahva ja riigi rahvusvaheline visiitkaart küll. See olgu puhas ja väärikas, järelikult mitte revanschistlik ega agressiivne. Seda võime olla, kui me seda kindlalt soovime, hoopis teistes seostes…
Pooldan seetõttu preambulas järgmist, lühendatud ajaloolist varianti:
Siin /klambritesse/ jäetud sõnad tuleks välja jätta, lisanduste/muudatuste ettepanekud on alla kriipsutatud. “Vabadussõda” tuleks ikkagi kirjutada suure algustähega:
“… – mis on sündinud rahvusliku enesemääramise kustumatul õigusel, võideldud vabaks /suurriikide ülemvõimu alt/ Vabadussõjas /abil/ aastail 1918 –1920. okupeeritud ja koloniseeritud /Nõukogude Liidu poolt/ 1940. ja järgnevail aastail…”
Tulemus kiirem, asjalikum – ja keegi ei saaks meile selle eest näpuga näidata.
1. Ptk. Üldsätted
Tuleks a) sisuliselt läbi arutada, siis b) otsustada, kas me Põhiseaduses üldse võtame seiskohta E.V. välispoliitilistes küsimustes. Kui sellele vastatakse positiivselt, siis pooldaksin neutraalsuse (teadagi väga elastne kuid siiski põhimõtteline hoiak) sissetoomist § 1. See kõlaks siis järgmiselt:
“Eesti on iseseisev, /ja/ sõltumatu ja välispoliitiliselt neutraalne vabariik…”.
Sellega kaoks § 3 ära.
Kui aga vastatakse b-le negatiivselt, s.t. et meil ei ole otstarbekohane Põhiseaduses välispoliitilist seiskohta võtta, siis jääb ära § 3 koos minu § 1 täiendusettepanekuga. Ja selle vastu poleks mul midagi. Igal juhul tundub § 3 praeguses seisus kärbse ülepingutatud deklaratsioonina.
4.11.91